Seminar "Inimõigused kaubaks"
10. märtsil 2003. a.
Tallinnas Radisson SAS hotellis
•
Siseministeeriumi roll inimkaubitsemise tõkestamisel
Lugupeetud seminarist osavõtjad,
mul on hea meel sõna võtta nii kõrgetasemelisel ja hästi korraldatud rahvusvahelisel seminaril, millega võetakse kokku möödunud aastal tehtu.
Tänane seminar on kokkuvõte rahvusvahelise inimkaubanduse temaatikale pühendatud ettevõtmistele Eestis. Antud temaatikale oli pühendatud läbi terve aasta erinevaid üritusi, mille käigus teavitati elanikkonda probleemist ja kaasati teema käsitlusse erinevaid institutsioone, mille tulemuseks oli muuhulgas ka teemakohase koostöö alustamine erinevate ametkondade vahel.
Tuleb kindlasti nõustuda eelmisel aastal sotsiaalminister Siiri Oviiri poolt avaistungil tähelepanu juhtimisele inimkaubanduse ja sealhulgas prostitutsiooni põhjustele: need on esmajoones majanduslikud, tingitud naiste vähesest informeeritusest nii välismaal töötamise tingimustest kui ka enda inimõigustest; samuti ühiskonna seni liiga vähesest tähelepanust prostitutsioonile kui majandusliku olukorra leevendamise viisile. Lisaks nõuab Siseministeeriumi seisukohalt inimkaubandus erilist tähelepanu ka kui üks peamisi organiseeritud kuritegevuse tuluallikaid rahvusvahelises mastaabis.
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on loodud suurepärased võimalused majanduse ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguks, kuid seeläbi on loodud ka märkimisväärselt palju uusi võimalusi organiseeritud kuritegevusele. Kuna organiseeritud kuritegevus ei tunnista riigipiire, siis ei ole selle vastane võitlus üksikute riikide siseprobleem, vaid on oma olemuselt pigem rahvusvaheline.
Möödunud aasta lõpul ratifitseeris Riigikogu rahvusvahelise kuritegevuse tõkestamist käsitleva ÜRO konventsiooni. Sellega luuakse organiseeritud kuritegevusega võitlemisel erinevatele riikidele ühtne õigusruum, viies miinimumini seni koostööd pärssinud erinevused riikide siseriiklikus õiguses. Konventsiooni kohaselt on kuritegu rahvusvahelise iseloomuga, kui see hõlmab mistahes viisil mitut riiki - näiteks valmistatakse kuritegu ette ühes riigis ja pannakse toime teises riigis, või on kuriteo toimepanijaks erinevates riikides tegutsev kuritegelik ühendus.
ÜRO konventsiooni juurde kuulub kolm lisaprotokolli, mis on Eesti poolt juba alla kirjutatud. Siseministeerium valmistab praegu ette lisaprotokollide ratifitseerimise seaduse eelnõu, mis esitatakse valitsusele käesoleval aastal.
Üks lisaprotokollidest käsitleb inimkaubanduse tõkestamist, olles suunatud esmajoones naiste ja lastega kauplemise ärahoidmisele. “Inimkaubanduse” all mõeldakse isikute värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist viisil, mis võimaldab saavutada ohvri üle kontrolli ja teda ekspluateerida. Näiteks võidakse ekspluateerida prostituute, kasutada sunniviisilist tööd, orjust, elundite eemaldamist jm. Kasutada võidakse ähvardamist, jõudu, sundi, röövimisi, petmist, võimu jm mõjutusvahendeid.
Kui on kasutatud niisuguseid kuritegelikke võtteid, on antud protokolli kohaselt igal juhul tegu kuriteoga - ka siis kui inimkaubanduse ohver ise oli ekspluateerimisega nõus. Lapse ehk alla 18-aastase isiku värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist tema ekspluateerimise eesmärgil käsitletakse “inimkaubandusena” ka sel juhul, kui sellega ei kaasne kirjeldatud võtteid.
Inimkaubandust käsitleva lisaprotokolli näol on tegu esimese spetsiaalselt inimkaubandust käsitleva rahvusvahelise leppega. Selle kohaselt nõuab inimkaubanduse tõkestamine mitmekülgset rahvusvahelist lähenemist päritolu-, transiidi- ja sihtriikides. Selleks vajalikud meetmed hõlmavad nii kauplemise ärahoidmist ja kauplejate karistamist kui ka sellise kauplemise ohvrite kaitsmist, sealhulgas kaitstes nende inimõigusi. Oluliseks peetakse rahvusvahelist koostööd.
Inimkaubanduse efektiivsel tõkestamisel ja niisuguste juhtumite uurimisel on väga oluline kannatanute ja tunnistajate kaitse. Sageli on võtmetunnistajateks kuritegude ohvrid, kes on nõrga sotsiaalse positsiooniga ja kurjategijate poolt ohustatud. Seetõttu on vajalik kannatanu- ja tunnistajakaitse süsteemi loomine.
Kolm aastat tagasi (märtsis 2000. aastal) toimunud Balti riikide siseministrite kohtumisel allkirjastasid Eesti, Läti ja Leedu siseministrid riikidevahelise kannatanu- ja tunnistajakaitse lepingu. Lepingu kohaselt tagatakse ohustatud isikutele nendes riikides vara, vabaduse ja seaduslike huvide kaitse, kui neile isikutele otse või kaudselt avaldatakse ebaseaduslikku survet, või kui nad seatakse ohtu muul viisil ning kui taotletakse nende kaitsmist.
Eesti suhtes ei ole nimetatud leping veel jõustunud, kuna veel puuduvad õigusaktid, milles nähakse ette teise osalusriigi territooriumile viidava kaitstava isiku õigused ja kohustused. Seadusega tuleb määrata ka kannatanu ja tunnistaja kaitsega tegelev keskasutus. Läti ja Leedu suhtes on leping jõustunud ning vastav koostöö kahe riigi vahel toimib.
Tunnistajakaitse seaduse eelnõu on Siseministeeriumil kavas esitada valitsusele käesoleva poolaasta lõpuks. Seaduseelnõu kohaselt pannakse tunnistajakaitse koordineerimine Keskkriminaalpolitseile, kelle koosseisu luuakse ka vastav struktuuriüksus.
Ettevalmistatava seaduse järgi hõlmab tunnistajakaitse kõige raskemaid ja ühiskonnaohtlikumaid kuritegusid: organiseeritud kuritegevus, palga- ja sarimõrvad, inimkaubandus, röövidega seotud kuriteod, väljapressimised, pantvangivõtmised, riigiametnike korruptsioon. Tunnistajakaitse rakendamisel tuleb arvestada, et see on riigile väga kallis; seetõttu peab tegu olema reaalse ohuga. Eraldi seadusega määratletakse, mida käsitletakse psüühiliste ja füüsiliste ohtudena tunnistajale.
Tunnistajakaitse põhimõteteks on kaitstava vaba tahe kaitseprogrammis osalemiseks ning kaitseabinõude salajasus. Kaitstava ja kaitset tagava ametiasutuse vahel sõlmitakse kaitseleping, milles määratletakse, millisel etapil ja millist kaitset ohustatud isik vajab: kohtueelselt, kohtus, pärast kohut või muul juhul. Seadus näeb ette võimaluse ka uurija kaitsmiseks. Olulised on andmekaitse küsimused, et tagada nii kaitstavat kui ka tema peret ja sugulasi puudutavate andmete salajasus.
Tulevikus võib aktuaalseks muutuda tunnistajakaitseprogrammi laiendamine Balti riikidest väljapoole, sest Balti riikide väiksuse tõttu võib vaid nendega piirdumine osutuda ebapiisavaks.
Rahvusvahelise inimkaubanduse juhtumite korral on neid reeglina kõige efektiivsem uurida sihtriigis, kus kohalikel uurimisasutustel on võimalik saada kõige täpsemat informatsiooni toimepandud kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu peame oluliseks lisaprotokollis sisalduvad sätteid, mis soovitavad sihtriigil lubada vajaduse korral ohvritel jääda tunnistuste andmiseks sihtriiki uurimise lõpuni või koguni alaliselt.
Samal ajal võivad inimkaubanduse organisaatorid asuda lähteriigis, mistõttu on nende tabamiseks väga oluline parandada infovahetust erinevate riikide vahel, sh lähteriigi uurimisasutuste informeerimine sihtriigist väljasaadetud isikute väljasaatmise põhjustest. Niisugune informatsioon jääb salastatuna vaid kriminaalpolitsei käsutusse ning seda ei kasutata inimkaubanduse ohvrite suhtes jaoks ebasoodsalt. Konfidentsiaalsele infovahetusele võib kaasa aidata spetsiaalsete koostöögruppide loomine või usaldusisikute määramine. Rahvusvaheline koostöö edendamiseks lähetati 2002. aasta juuni keskel Europoli peakorteri juurde Haagi tööle Eesti politseisideohvitser.
Võimalikud muudatused naaberriikides prostitutsiooni käsitlevas seadusandluses ning rahvusvahelise suhtlemise intensiivistumine Euroopa Liiduga ühinemisel võivad mõjutada ka olukorda Eestis. Selleks, et olla valmis Eestisse suunduva ja siin toimuva prostitutsiooni vahendamise väljaselgitamiseks ja uurimiseks, on politseis erinevate politseiüksuste juurde määratud politseinikud, kelle ülesandeks on kontrollida ja lahendada prostitutsiooniga seotud juhtumeid.
Siseministeeriumi toetusel on Tallinna Politseiprefektuuris isikuvastaste kuritegude talituses loodud grupp, mille üheks lisaülesandeks on bordellide kontrollimine. Politsei töö on leidnud ulatuslikku kajastamist ka meedias. Politseiametnikud on viimasel ajal osalenud ka mitmetel koolitustel ja seminaridel, mis peaks kaasa aitama prostitutsiooniga seonduvate probleemide teadvustamisele politseis.
Samas tuleb nentida, et prostitutsiooni reguleerimisega seonduvad küsimused ei ole pelgalt Siseministeeriumi või politsei tasandil lahendatavad, vaid selleks on vajalik poliitiline otsus seadusandja tasemel. Olenemata seadusandja valikust on prostitutsioon probleemiks, mida ei lahenda üksnes seaduste vastuvõtmisega, vaid see eeldab ka kontrollmehhanismi väljatöötamist ja ühiskondliku suhtumise muutumist sellesse.
Õiguskaitseasutuste võimalused inimkaubanduse tõkestamisel on tahes-tahtmata piiratud: näiteks ei ole võimalik takistada kellegi suundumist tööle välismaale. Seetõttu peame väga tähtsaks naiste igakülgset teavitamist võimalikest ohtudest välismaale töölesuundumisel. Tänuväärne roll on selles olnud mittetulundusühingutel ning Rahvusvahelisel Migratsiooniorganisatsioonil.
Arvestades inimkaubandusega seonduvate küsimuste jagunemist erinevate ministeeriumide ja ametkondade vahel, teeb Siseministeerium omalt poolt ettepaneku kutsuda lähemal ajal kokku kõigi asjassepuutuvate ministeeriumide ümarlauanõupidamine, mis võimaldaks täpsustada iga ministeeriumi ülesandeid ja kohustusi prostitutsiooni ning inimkaubanduse küsimustes. Parem informeeritus erinevate ametkondade tööst võimaldaks edaspidi efektiivsemalt antud valdkonnas vajalikke meetmeid võtta.
Ettekannet lõpetades on meeldiv nentida, et viimastel aastatel on välja kujunemas riigiasutuste, mittetulundusühingute ja rahvusvaheliste organisatsioonide hea koostöö inimkaubandusega seotud probleemide laiale avalikkusele teadvustamisel. On jõutud ühisele arusaamisele ennetustöö olulisusest - arvestades Eesti rolli inimkaubanduse ühe lähteriigina. Siseministeerium omalt poolt aitab igati kaasa inimkaubandusega võitlemiseks vajaliku seadusandliku baasi kujundamisel ning inimkaubandusega kokkupuutuvate ametnike teadlikkuse tõstmisel.
Tahaksin avaldada tänu seminari korraldajatele, esinejatele ja külalistele võimaluse eest tutvustada Siseministeeriumi seisukohti ning ministeeriumis teoksil olevat. Eriti väärib tunnustamist Põhjamaade Ministrite Nõukogu aktiivne osalus ja toetus Balti riikides inimkaubanduse temaatika käsitlemisel. Usun, et seminaril välja öeldud mõtted leiavad siin osalejate poolt edasist kasutamist, ning kindlasti on edaspidi kõigi asjaosaliste koostöö senisest veelgi tulemuslikum.
Tänan tähelepanu eest!
Kalev Timberg
Siseministeeriumi Sisejulgeoleku asekantsler
|
