Seminar "Inimõigused kaubaks"
10. märtsil 2003. a.
Tallinnas Radisson SAS hotellis
•
Inimõiguste kaitse Eestis
Lugupeetud daamid ja härrad!
Lubage, et kõigepealt edastan Teile just äsja Londonist saabunud õiguskantsleri soojad tervitused!
Rootsi filmirezhissöör Lucas Moodysson on toonud kinolinale filmi Liljast, noorest eestivene tüdrukust, kellest saab inimkauplemise ohver ja seksiori. Usun, et enamik selle filmi vaatajaid tundsid Lilja loole kaasa elades nõutust ja nördimust, võib-olla kohati häbi, aga kindlasti ka viha. Lilja lugu surub meie ühiskonnale peegli halastamatult vastu nägu. See peegel paljastab, et edul ja kiirel arengul on olnud ka varjukülgi, et siin pannakse toime inimõiguste rikkumisi, mida ei suudeta, osalt tänu hoolimatusele, ära hoida või neile adekvaatselt reageerida.
Lilja lugu tekitab paratamatult küsimuse, kui hästi või halvasti tuleb riik toime talle pandud kohustusega kaitsta oma kodanikke vägivalla eest - ka sotsiaalse, ka majandusliku vägivalla eest? Kas riik peaks hakkama inimestevaheliste suhete vastu huvi tundma sellest hetkest alates, kui kriminaalsuse lävi on ületatud või oleks tagajärgede likvideerimisest otstarbekam suunata rohkem vahendeid ennetustegevusse? Ja, nagu prostitutsiooni puhul on, Põhjamaade prostitutsiooni „teenuse“ ostmise kriminaliseerimist silmas pidades, paslik küsida, millal on (peaks olema) kriminaalsuse lävi ületatud?
Ühiskonda, kus inimõigustega olekski kõik täielikult korras, pole mõistagi olemas. Inimõiguste kaitse on alati ka programm sotsiaalse progressi teostamiseks - ja selles mõttes ei saagi kunagi päriselt „loorberitele puhkama jääda“. Selles kontekstis tulebki küsida: missugune on inimõiguste olukord Eestis?
Inimõiguste olukorda viimasel aastakümnel iseloomustab ehk kõige paremini sama märksõna, mis iseloomustab meie ühiskonda: „transformatsioon“, kiired ja kapitaalsed poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. Muutunud on ka see, mis inimõiguste vallas probleemiks. Nõukogude vägivallariik tallas jalge alla inimeste poliitilised ja kodanikuõigused, rahvaste enesemääramise õigusest rääkimata. Eesti Vabariigi taastamise soov sündis vastandusest Nõukogude riigi õigusetusele, ja oli kantud õigusriigi paleusest.
Mis puudutab kodaniku- ja poliitilisi õigusi, siis väärib Eesti riigi praktika, ka rahvusvaheliste järelvalveorganisatsioonide arvates, üldiselt positiivset hinnangut. Sotsiaalsete ja majanduslike õiguste tagamisega on selgelt olnud rohkem probleeme. Vaesus, võrdsete võimaluste küsitavus, haridussüsteemi alarahastamine ja ühiskondliku solidaarsuse nappus pole just aidanud pidurdada kuritegevuse, narkomaania ja prostitutsiooni levikut. Üks Eesti Päevalehe kolumnist võttis Eesti viimaste aastate kogemuse vabariigi viimase aastapäeva puhul pisut küüniliselt kokku järgmiste sõnadega: „Mõni on jõudnud väga rikkaks saada, aga mõni on ka ära kärvanud.“ Ja mingis mõttes seisneb Eesti ühiskonna traagika selles, et me näime olevat sellega kui paratamatusega leppinud. Selline fatalistlik leppimine inimeste „kärvamisega“ hoolimatuse tõttu ei iseloomusta neid maid, kelle sarnaseks Eesti tahab saada.
Inimõigustest tehakse tihti abstraktseid ja ilusaid sõnu. Õiguskantsleri ametkonnas teame, et tegelikkuses on inimõigused väga konkreetne, käegakatsutav ja reaalne fenomen. Täpsemalt: inimõiguse rikkumine on selle inimese jaoks, kelle õigusi rikutakse, väga konkreetne ja käegakatsutav asi. Õiguskantsleri tegevus on keskendunud eelkõige siseriiklikus õiguses positiveeritud inimõiguste, eelkõige põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabaduste, kaitsele. Õnneks on Eesti demokraatliku kultuuriga maa ja kõige jämedamaid inimõiguste rikkumisi riigi poolt meil kas ei esine või esineb väga harva. Riigivõimu poolt sanktsioneeritud vägivald, tuttav teema kahetsusväärselt paljudes riikides, on Eestis õnneks üsna olematu. Kuid õiguste teostamisel on ka meil negatiivselt puudutatud eelkõige riskigrupid: vanurid, vangid, vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsed jne. Siia hulka kuuluvad ka need naised, kes on sattunud või sunnitud prostitutsiooni teele.
Õiguskantsleri ametkonnas on iseseisvuse taastamise järel settinud kaks olulist tähelepanekut. Esiteks: üksnes õigusrikkumiste tagajärgede vastu võitlemisest ei piisa. Lohe pea raiutakse maha, aga kohe kasvab asemele kaks uut, kui inimõiguste rikkumiste põhjustega mitte tegeleda. Enamik konnasilmi ühiskonnas vajavad ennetustööd, pigem initsiatiivi näitamist kui üksnes reageerivat hoiakut. Selles mõttes on väga tervitatav ka hiljuti inimsmugeldamise vastu võitlemiseks korraldatud informatsioonikampaania.
Teiseks: õiguste abstraktsest deklareerimisest on vähe. Tarvis on reaalseid mehhanisme nende tagamiseks, kehtestamiseks. Õiguslikult on Eestis kogu aeg kehtinud sugude vaheline võrdsus, kuid tegelikud hoiakud ja käitumine ühiskonnas on diskrimineerivad. Inimõiguste kinnipidamist tuleb ja on võimalik jälgida ka palju „vähemkuritegelikul“ tasandil kui seda on tänapäevane seksiorjusesse sundimine. Inimkaubandus ja kõige jõhkramad inimõiguste rikkumised saavad ju tegelikult alguse palju „väiksematest“ inimõiguste rikkumistest: diskrimineerimisest, soolistest stereotüüpidest, võrdsete võimaluste puudumisest. Siin ongi tarvis tugevamaid kaitsemehhanisme.
Ombudsmanitöö kõrval on õiguskantsler ka põhiseaduslikkuse üle järelevalve teostaja. Eesti ühiskonna põhiväärtused on kirjas konstitutsioonis - sealhulgas sugude võrdsuse põhimõte ja diskrimineerimise keeld. Söandan kahelda, kas need 1990.aastate alguse seaduseelnõud, mida professor Mati Hint täna kritiseeris, oleksid läbinud õiguskantsleri kui põhiseaduslikkuse kontrollija (viimast mõistagi koos Riigikohtuga) filtri.
Nende teemadega haakub ka üks olulisemaid feministliku liikumise kriitikaid inimõiguste kontseptsiooni kasutamise suhtes. Feministliku kriitika kohaselt peegeldavad inimõigused oma ideoloogiaga rohkem meeste teemasid, on sooliselt kaldu. Põhipunktina tuuakse välja „avaliku“ ja „erasfääri“ vahetegu. Inimõigused olid juba ajalooliselt relv riigivõimu omavoli piiramiseks. See oli vabadust ihkavate parunite ja kodanlaste relv absolutistliku riigivõimu vastu, meeste omavahelise „maadejagamise“ asi. Leiti, et inimõigused on seal, kus tegutseb riik. See, hilisema terminiga „avalik sfäär“, oligi aga meeste maailm. Erasfäär, seal, kus Kinder-Küche-Kirche kolmnurgas toimetasid naised, pidi jääma inimõiguste kaitsealast välja. Kodune vägivald näiteks - seda ei pannud ega pane ju toimepaha riigivõim, vaid „inimesed omavahel“. Teisisõnu: vägivald, diskrimineerimine erasfääris olid aktsepteeritavad, see polnud inimõiguste teema.
Üheks olulisemaks 20. sajandi teise poole inimõiguste alaseks arenguks on olnud inimõiguste horisontaalase mõõtme avastamine vertikaalse kõrval. Saksa juristid ütlevad selle kohta Drittwirkung: inimõigused ei kohusta mitte üksnes valitsusi, vaid kehtivad alati ka kahe eraisiku vahel „horisontaalselt“. Loomulikult tuleb aga inimõiguste jõudmine „erasfääri“ veel reaalselt tagada.
Selles kontekstis on hea tõdeda, et hiljuti tegi Riigikogu õiguskantsleri seadusesse olulise täienduse. Alates 1. jaanuarist 2003.a on õiguskantsleril pädevus lahendada eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidlusi põhiseaduse jt seaduste alusel. Tulenevalt muudetud õiguskantsleri seaduse § 19 lg 2 on igaühel õigus pöörduda õiguskantsleri poole lepitusmenetluse läbiviimiseks, kui ta leiab, et füüsiline või eraõiguslik juriidiline isik on teda diskrimineerinud soo, rassi, rahvuse (etnilise kuuluvuse), nahavärvuse, keele, päritolu, usutunnistuse või usulise veendumuse, poliitilise või muu veendumuse, varalise või sotsiaalse seisundi, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse või muu seaduses nimetatud diskrimineerimistunnuse tõttu.
Lisaks sellele laienes õiguskantsleri pädevus seadusemuudatusega sedavõrd, et inimesed saavad õiguskantslerile esitada avaldusi põhiõiguste ja -vabaduste väidetava rikkumise kohta mitte üksnes riigiasutuste kohta, vaid ka kohaliku omavalitsuse asutuse või organi kohta, avalik-õigusliku juriidilise isiku kohta ning avalikke ülesandeid täitva füüsilise või eraõigusliku juriidilise isiku kohta. (§ 19 lg. 1).
Lõpetuseks. Inimõiguste kaitse paradoks seisneb selles, et meie riik ja need rikkumised, mis meie riigis aset leiavad, peegeldavad paratamatult meie ühiskonna arengutaset. Riik saab alati inimõiguste kaitseks rohkem teha, aga riik saab vaevalt ka siin kõike teha. Ühiskond peab tulema kaasa, avaldama survet ja näitama initsiatiivi. Inimesed - sealhulgas naised - peavad saama enam teadlikuks oma õigustest ja nende kaitsmise võimalustest. Võtmeküsimuseks on ühiskondliku teadvuse muutmine. See ei saa alati olema kerge, aga see saab olema möödapääsmatu. Selleks annab loodetavasti oma positiivse panuse ka tänane konverents.
Lauri Mälksoo,
Õiguskantsleri nõunik
|
